Kust aga jookseb piir, millist lisakaristust saab nõukogulik-seltsimehelik kohus nõuda peale selle, mida seaduse kirjatäht ametlikul moel sedastab? Riigikogu töökollektiiv nõuab ühisavaldusega teatrijuhi vallandamist. Jätame kõrvale pisiasja, et mõni noist nõudjaist ei pruugi ise sugugi alati täita ühiskonna moraali- ja eetikamajaka rolli. Ei saa välistada, et nende õiglase pahameele tagant saab märgata silmakirjalikku soovi pildile pääseda ja Ojasooga arveid õiendada. Mida tolle rusikakangelasega veel võiks peale hakata? Saata tootvale tööle, asumisele kaugetesse piirkondadesse kirjavahetuse õiguseta?
Kas poleks õigem nõretavalt resoluutsetele hukkamõistudele pidurit tõmmata? President ei ole ju Ojasoolt riiklikku auraha ära võtnud. NO-teater pole (vähemalt avalikult) Ojasooga koostööst keeldumist deklareerinud. Paradoksaalsel moel on just nõukakarastusega Jaak Allik see, kes ütleb avalikult välja, et poliitiline ärapanemine tuleb lõpetada, sest Ojasoo mahavõtmine tähendaks NO-teatri kui rahvusvaheliselt tunnustatuima Eesti teatri lõppu.
Poliitikutele oleks Ojasoo lahkumine magus tasu teatrilavalt lähtunud alanduste eest: Ühtse Eesti suurkogu ja jõksitamise eest, surnud Jänesele piltide seletamise ja kuldses hõlstis hõljunud Savisaare eest valimiseelses muusikalis. Äraspidisel kombel võib kümne riigikogulase avaldusest saada hoopis tunnustus NO-teatri ühiskondlikule teravusele.
Lihtne on hukka mõista, palju raskem mõista. Häälekas ja nõudlik enamus võiks igaks juhuks vaadata peeglisse ja meenutada, kas kolleegi sinine silmaalune, jõhkrus lähisuhetes või abikaasa lohistamine koduhoovi asfaldil (ühisvara jagamise käigus) on neid varem sundinud niisama printsipiaalsetele tegudele. Või oldi varem kompromissitult vait kui kuldid rukkis?
Ma ei saa aru - inimene on karistuse kandnud; avalikkus (ega allakirjutanud!) rikkumise asjaolusid ei tea - aga jaaruda võib nüüd lõpmatuseni?