Kui oled Jane olukorras, on Eesti sotsiaalsüsteem sinu jaoks liiga aeglane – kuni teave, teraapia või teenus sinuni jõuab, vajad sina juba järgmist. Juhul muidugi, kui oled siis veel olemas. Juhul, kui vajaminev teenus on olemas. Ennekõike abistajad kodus, kes sinu sültja keha eest hoolt kannaksid ja selle su elu jaatavale meelele järele veaksid. Algul kaks, siis kaheksa, siis 24 tundi ööpäevas. Ilma, et su lähedastest saaks sinu viimase piisani kurnatud teenijad. Ja sinust nii enese kui ka elu sellise avaldumisvormi vihkaja.
Toimivast koduhooldussüsteemist sügava puudega inimesele on räägitud vabariigi taassünnist alates. Praegu see endiselt puudub. Pean silmas riiklikku süsteemi, mitte juhuslikku laadi vabatahtliku abi kasutamist või turuhindadega teenuste ostmist, mis ei ole pensionist elavale inimesele jõukohane, nagu ka haigusest vaevatud inimesele ise sobivaid abivahendeid, toetusi ja teenuseid välja otsida ning neid taotleda. Perekonnaseadusega langeb abikaasale või lastele kohustus hooldada oma lähedast.
Viimane muutub farsiks, kui ühel ei ole füüsilist jõudu teist tõsta-pöörata-kasida; kui kõne all on tööealine, kes selle kohustusega kaotab oma töö, sissetuleku ja identiteedi; kui tingimused koduseks hoolduseks on abistatava inimväärikust riivavad. Füüsiliselt abitu inimese hooldamine kodus muutub farsiks igal juhul, kui see langeb ühe või kahe inimese õlgadele. Ühes ööpäevas on kolm tööpäeva.
Kas oled piisavalt surija?
Miks mitte paigutada ööpäev läbi hooldust vajav inimene hooldusasutusse? Paraku puudub meil praegu inimväärne institutsionaalne süsteem. Vaid haiglate statsionaarsetes õendusosakondades, sh hospiitsis, mis vastab elu lõppfaasis – või sellele sarnanevas füüsilises vormis – oleva inimese vajadustele ja mõneti irooniliselt ka võimalustele, on olukord sõna otseses mõttes ilus.
Avar sisekujundus, disainitud vormirõivad, ülim puhtus, tänapäevased meditsiiniseadmed, personali tuntav ligiolek... Kulutarvikuidki tundub piisavat – keegi ei pahanda, kui ühe valuvaigisti või mähkme lisaks palud. Ligi 75eurost voodipäeva toetab tugevalt riik ja inimese omaosaluseks jääb 11 eurot päevas. Pole paha? Inimene maksab 330 eurot kuus ära veel sügava tänutundega ja võib endale natuke ravivõimlemist või massaažigi juurde lubada.
Probleemiks saab voodipäeva teine pool ehk riigi osalus – riigi tänu igale tema kodanikule sellesse riiki panustamise eest –, mida ei ole piisavalt. Mistõttu lävend statsionaarsesse õendusabisse/hospiitsi pääsemiseks on seatud kõrgele: pääseb ainult siis, kui ilmutad selgeid suremise märke; kui sul on spetsiifilisi hädasid, millele (kodu-) õdede ning hooldajate hammas peale ei hakka. Koduõed, muuseas, on võimelised vahetama kateetrit, puhastama ja lappima haavu, haldama kõrgtasemel meditsiinitehnikat, süstimisest rääkimata. Kui sul ei liigu käed-jalad, ihuhädad tulevad pampersisse, sa ei saa kõnelda ega ravimeid võtta, ei ületa sa veel sugugi statsionaarse õendusosakonna künnist. Oled hooldatav, mitte ravitav.
Omapäraseks muutub olukord siis, kui suudad õendusosakonna künnise küll ületada, aga surm, va sindrinahk, ei saabu. Haigekassa poolt lubatud maksimaalse, kaks kuud õendusabi suudab tagada vaid osa haiglaid. Teised piirduvad ühe kuu või paari nädalaga. Mistõttu sul või sinu lähedastel tuleb leida sobiv hoolekandeasutus, näiteks hooldekodu või hooldushaigla.
Ööpäevaringset hooldust vajava inimese voodipäev varieerub 29–32 euro juures ja selle maksumus jääb täielikult sinu kanda. Kolmekordse hinnatõusu juures on tegu samaväärse kvaliteedilangusega – algab võitlus personali tähelepanu ja kulutarvikute pärast. Ja võidujooks lamatistega. Lisaks pisiasi, et näiteks Tallinna hooldusosakondades pole kohti ja sa jõudad Keilasse või Põlvasse – lõppude lõpuks on Eesti vahemaad maailma mastaabis väikesed.
Neljakordse hinnatõusu juures, millega pakuvad ööpäevaringse hoolduse teenust erakapitaliga seotud hooldusasutused – lähtudes summast, millest alustasime ehk inimese omaosalusest riigihaigla õendusosakonnas –, on vabu voodikohti, ja üldpilt ilusam. Väärika kohtlemise tunne väljendub ennekõike hooldajate ja hooldatavate suhtarvus (võimalik varieeruvus 1:3 kuni 1:30). Paraku jõuab 1300–1400eurose kuutasu juures keskmine Eesti pere üsna ruttu praeguse Eesti elulõpuhoolduse tunnuslauseni: ema, palun sure juba ära!
Mida peavad tegema aga need, kellele ametliku hooldushaigla esimenegi kuu (30 päeva x 32 eurot) üle jõu käib? Nemad muudavad farsiks kogu elulõpu-hoolduse, nad hakkavad ühe kuu kaupa haiglast teise ringlema. Sama arsti saatekirjaga teise haiglasse, teise arsti saatekirjaga samasse haiglasse, õendusosakondadesse, kus on nende jaoks pea ideaalilähedane olukord, sest 330 eurot nad veel jõuavad maksta. Sest ööpäevaringset hooldust ja professionaalset meditsiiniabi nad ju vajavad. Kuni leidub arste, kes ametiga riskides saatekirja teevad. Kuni see inimene sellist solgutamist välja kannatab.
On kummastav, kui sotsiaalpoliitikudki ei soovi valimiste eel rääkida nii tundlikust teemast nagu suremine. Kas valimiskampaania ajal teeme niisama vahtu ja tõsine töö hakkab siis, kui riigikogus oleme? Kas nende kahe vahel, mida me inimestele praegu lubame ja mida tegelikult pärast teeme, pole midagi ühist? Miks ei võiks kõigil riigikogusse pürgivatel erakondadel olla kampaania ajaks üks ja sama praktiline ülesanne lahendada: milliste vahenditega saavutame ja milliseks teeme nelja aastaga toimiva koduhooldussüsteemi Eestis. Sellise, mis kindlustab inimväärika kohtlemise elu lõpus või sellele vastavas füüsilises olukorras olevatele inimestele ja nende peredele.
Sotsiaalsüsteemi asemel mürgiampull
Kas need inimesed ei peaks siiski valima mürgiampulli, küsib nüüd mõni teist. Neile endilegi, rääkimata riigist, tuleks see ju odavam. Viis kuud hooldushaiglas virelemist ja sellega on üheotsapilet Šveitsi juba tagatud. Kui ampull veel seadusega Eestisse tuleks, oleks aina kulutõhusam.
Ei ja veelkord ei! Siis ei ole enam vajadustki sotsiaalsüsteemi edasi arendada. Üles ehitamata sotsiaalsüsteem ei tohi tõugata inimest vabasurma. Sel juhul ei teeni riik enam oma kodanikku. See ei ole humaanne. Jane meeleheitlik samm ei ole ühe inimese alla vandumine raskele haigusele, see on pettumus süsteemis ja lootusetus. Kui sul tegelikku valikut – avalduda inimesena maksimaalselt, olla haigusest või puudest sõltumata koos oma perega, neid alandamata – ei olegi. Vabasurm ja meie tänane hooldussüsteem on sama poole valikud.
Tulen veel tagasi kolmanda mõõtme juurde elulõpu-hoolduses – meie, kõrvalseisjad. Kui lahkujal on otsene kontakt läheneva surmaga, oma keha, oma valude ja vaevadega, siis kas ja miks peaks meile seda kogemust vaja olema?
Saatsin hiljaaegu teispoolsusesse ära hea kaaslase. Kolme aastakümne sees olime jala, jalgrattal ja suuskadel looduses konnanud, paranähtuste üle arutanud, kultuuriüritusi väisanud või ikka ja jälle lapsemeelset naeru kõkutanud. Ta oli 86aastane. Vaimul ei ole vanust. Kui kaotad sõbra, pole vahet, kas ta on omaealine või põlvkond mujalt. Tema koha peal on haigutav tühimik.
Viimased kolm kuud tema elust möödusid vastupidiselt senisele liikuvale eluviisile hooldushaiglas voodis. Esmalt lakkasid töötamast jalad, siis käed, siis hingamine. Aga on üks asi, mida me kogesime ja mille sõnastas ootamatult tabavalt üks lahkunu lähedastest: „Nii palju elu, kui siin haiglas (pane tähele – hooldusosakonnas, surija juures), pole olnud üheski minu päevas, kui ma olin tööl üheksast viieni ja ametis, mis ometi oli mulle meelepärane.“ Minevikuvormis sellepärast, et see inimene jättis oma töö. Ta mõistis seal haiglas, et ei taha teenida mitteelavat.
Suremine saab mõnikord olla elusam kui elu ise. Sellise kogemuse saab ainult lähedase, sarnase hinge lahkumisele kaasa elades. Aga millised me oleme ilma seda kogemust saamata?
Jane, tegelikult ma ei taha, et Sa lähed. Loodan salamisi, et ehk on haigus kevadeks sedavõrd edenenud, et Sul ei ole mõtet Šveitsi-sõitu ette võtta. Mitte ainult sellepärast, et Sinu lahkumine on etteheiteks igaühele meist, et kahekümne aastaga pole suudetud Eestis luua sellist keskkonda, kus elu lõpuosa ei peaks kartma. Vaid ka sellepärast, et olen nüüdseks osa saanud Sinu loost, Sinu meelest, ja see on mind puudutanud. Tahaksin teada, mida Sul veel varuks on.
Kommentaarid