Et see nii ka jääks, on ülimalt oluline, et järgitaks riiklikke soovitusi mitte reisida ohupiirkondadesse ja püsida vähemalt 14 päeva kodus, kui terviseameti hinnangul on põhjust kahtlustada nakkusekandjaga kokkupuutumist. Kuna desinfitseerimiseks on kaheks nädalaks kinni pandud 850 õpilasega kool, kus reisilt saabunud haigussümptomitega õpilane ühe päeva viibis, tähendab see ohtralt selgitustööd nii kodudes – e-õpe ei tähenda vaba voli linnas hängimiseks või isegi millekski sisukamaks, nagu sport või huvitegevus, vaid tuleb kodus püsida – kui ka avalikkuses. Kui Tšehhis ähvardab arsti poolt karantiini määratut üüratu trahv, kui ta peaks kodust nina välja pistma, siis Eestis küsivad paljud, mis kasu on karantiinist, kui lapsed jäävad koju, ent nende perekonnaliikmed käivad tööl, koolis või lasteaias edasi.
Lihtne oleks sel juhul öelda, et viirusest kõige kaudsemalgi moel puudutatud tehku enda initsiatiivil rohkem, kui riiklikud soovitused ette näevad. Peale viirusehirmu (mille vastu on mõni hoopis immuunne) on selleks aga vähe motivatsiooni, kui esimest kolme haiguspäeva ja vabatahtlikult ära jäetud reise tavaliselt ei hüvitata. Teine lugu oleks siis, kui valitsus sekkuks otsustavalt, võimaldades haiguslehti ka tervetele inimestele ja piirates lennuliiklust riskipiirkondadesse.
Uudne olukord tähendab aga sedagi, et jõustuma ei pea ilmtingimata kõige pessimistlikumad prognoosid, vaid on ka võimalus, et kevade tulekuga kaob viirus justkui iseenesest. Sellele ei saa aga päriselt loota.
Kommentaarid (0)