Olekski olnud üllatav, kui pärast valimistulemuste selgumist poleks EKRE hakanud seletama, kuidas nad valimistulemust ei tunnista ja vaidlustavad e-valimised kohtus. Kahtlemata on tore, et vasakkonservatiivid vähemalt Eesti kohtusüsteemi usaldavad, samas tuleb sarnane jutt tuttav ette USA eelmise riigipea repertuaarist valimiskaotuse järel.
Henn Põlluaas võib küll nuriseda e-valimiste vaatlemise üle, et mustas (arvuti)kastis toimuvat pole võimalik näha, kuid keegi ei keela tema erakonnal leida IT-spetsialiste, kes oskaksid sinna sisse mitte ainult näha, vaid arvutivõhikuile arusaadavalt ka lahti seletada.
Samal ajal on need, keda puudutab järgmise koalitsiooni kokkupanek seedimas uut reaalsust. Valikuks on kas uue valitsuse moodustamine erakonnajuhtide omavahelist klappi eelistades või arvesse võttes valijate värskeimat tahet. Rahvusvaheliselt pineval ajal oleks hea, kui võimuvaakum ei kujuneks pikaks ning täievoliline valitsus asuks ametisse võimalikult peatselt.
Mugavaim valik oleks sel juhul senise võimuliidu jätkamine, kuigi pole enam põhjust kolmandiku kohti kaotanud Isamaad samaväärsena võtta – niigi on nad Helir-Valdor Seederi juhtimisel seni nõudnud (ja tegelikult ka saavutanud) ebaproportsionaalselt palju. Veel vähem on loogikat nende valimiste luuseri Keskerakonnaga ühteheitmisel, kui valija kärpis nende mandaati jõuliselt. Selles positsioonis võiksid tsentristid olla küll alandlikuks partneriks, kuid on siis Eestil taolist valitsust tarvis, kui ühe partneri sees võib puhkeda kodusõda? Alternatiiviks oleks uustulnuka Eesti 200 kaasamine, kuid kogemuse puudumises peituvadki ohud – kas suudetakse tagada parlamendidistsipliini?
Huvitaval kombel ei näikse sel korral üldse teemaks olevat ideoloogilised seisukohad. Reformierakonna võidust hoolimata saab Eesti lahkelt raha jagava sotsialistliku valitsuse sõltumata sellest, kes saavad olema oravate võimupartnerid.
Kommentaarid